Eelmise aasta lõpus pärjas Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liit mind ühe toreda tiitliga. Üllatusele, ehmatusele ja muudele segastele tunnetele lisaks pani see mind mõtlema, kes ma siis olen - käsitööline, ettevõtja, koopiameister, vanade mustrite taaskasutaja, veidi käestläinud hobiga fanaatik? Üks on kindel - kui mitte midagi muud, siis käsitööline ma olen, seda kinnitavad nii kutsetunnistus kui kahest tasemeõppest saadud lõputunnistused.
Olen viimastel aastatel enamjaolt arvutihiirt liigutanud ja muu käsitööalane tegevus on piirdunud peamiselt vaid sirgete õmblustega rätikuservadel, põlledel ja poekottidel. Seega tundus aknanäituse pakkumise järel paslik testida, ega käeline osavus rooste pole läinud. Eriti tõhus on seda teha pisikeste asjade valmistamisega.
- - -
Kihnu titede lõike järgi õmmeldud nukkude valmistamist õppisin rahvusliku käsitöö kutseõppe raames. Mäletan esimese tite valmistamisest tohutut ajakulu, et kõik need pisikesed detailid kenasti õmmeldud saaks. Lihtsam ei olnud ka nuku villaga täitmine; et kere piisavalt tugev saaks, tuli nuku nahavahe tihkelt täidismaterjali täis toppida ning kraasvilla aina kulus ja kulus.
Vahepeal merre voolanud ajaga ei ole oskused õnneks kuhugi kadunud. Mitme nuku korraga valmistamine ei tundunud enam sugugi nii vaevaline - ilmselt kasvab ajaga kannatlikkus ning kui tegutsemist ei piira enam õppeprotsessiga seotud kõrgendatud sooritusvajadus ja ülemäärased ootused iseendale (täiskasvanud õppija peamine probleem!), on iga tegevus palju meeldivam ja pingevabam.
Iseenesestmõistetavalt on vanamoelistel nukkudel seljas vanamoelised kleidikesed ja peas vanamoelised rätid. Kui koopiate loomisel püüan olla nii detailitäpne kui vähegi võimalik, siis seekord lubasin omale mängimist. Nunnumeetri põhja-kruttimiseks kahandasin ajaloolisi mustreid minimõõtu ja lisaks vigurdasin veidi ka värvidega.
Jalatsiteks nukkudele sai paar pastlaid, kahed pätid, kahed “vasikanahast kingad” ja üks paar imiteerib hiiuranti kingi. Suvi tulekul ja ilm läheb soojaks, varsti saavad rüblikud jalad paljaks võtta ja sukki ma neile kuduma ei hakanud.
“Tammepuust” kiikede valmistamine oli veidike nuputamist vajav ettevõtmine. Butafooria ei kuulu tekstiilkäsitöö valdkonda, aga ükski uus oskus ei jookse mööda külgi maha. Kiikede valmistamiseks läks vaja KAPA plaati paberipoest, puiduimitatsiooniga kleebist ehituspoest, jutenööri aianduspoest, kahes erinevas mõõdus torne ehk auguraudu, haamrit, kiiret ja osavat lööki KAPA augustamisel, eriti pehmet mikrofiibist lappi ja kunagi eelmises elus kleebisreklaamide firmas kontoriassistendina töötades omandatud passiivseid ehk vaatlusel põhinevaid kleebise paigaldamise oskusi.
See kamp on nüüd kaela kandma kasvatatud ja et suurpere ema elu mind eriti ei ahvatle, on nad usaldatud lapsendamisagentuurile: kui keegi soovib mõnele aknal kiikuvale nukule kodu pakkuda, on see võimalik peale näituse lõppu. Eelnevateks läbirääkimisteks palun pöörduda Kodukäsitöö poodi.
Tittede rõivamustritest kirjutan järgmises postituses.
Vastused puuduvad