Kolmas: Helena
Muster heledapõhjaliselt Ruhnu pidupõllelt
Muster heledapõhjaliselt Ruhnu pidupõllelt
Tänane põllekangas on üks esimesi replikamustreid, mille valmistasin. Originaal PäMu_629:3 E 709:3/T on pärit Pärnu muuseumist, muuseumisse kogutud Ruhnust ning kuulunud tuntud ehtemeistri Peeter Rooslaiu perekonnale: ühtede märkmete kohaselt tema abikaasale Marinale, teiste, käsikirjaliste andmete kohaselt Peeter Rooslaiu emale, kelle nime tuvastamisel aitas mind Ruhnu kogukond eesotsas Külli Uustaliga.
Muster valmis õppejõu ja kolleegi Inna Raua soovil, kes oli valmistanud omale Ruhnu abielunaise rõivad ning vajas komplekti juurde heledapõhjalist pidulikku põlle. Et toona oli mul koopiajoonistamise kogemust veel napilt, mäletan seda, et mustrijoonise tegemisele näis kuluvat hoomamatu ajahulk, mille korvas saadud kogemus. Lisaks tekkis küsimus, kas originaalil olev tuntav trükinihe ühe värvitooni puhul tuleks ära korrigeerida või jätta ka koopiakangale. Tõetruu replika huvides otsustasin asju mitte liialt siluma hakata ning jätta kõik endisaegsed nihked just nii nagu nad on. Olen selle mustriga hiljem ka veidi omatahtsi mänginud - satiinile trükituna said sellest toredad laudlinikud.
Originaalpõllel on ühel küljel säilinud jupike põimitud paela ning teisel küljel suvaline nöörijupp. Tegelikult ei peaks põllepaeltele liialt tähelepanu pöörama, need jäävad korrektsel rõivastumisel nagunii kirivöö alla peitu. Üks Ruhnu rõivaste omapära on kirivöö puudumine, kuid ka sel juhul on põllepaelad peidus vesti all.
Lisaks õpetas Külli, kes kannab 2023. aasta pärandihoidja tiitlit, Ruhnu põlledele omased õmblusnippe: nimelt on neil alanurgad, mõnel juhul ka ülanurgad "tõstetud" ehk kangas pikkusest umbes sentimeetri võrra lühemaks keeratud. Niiviisi ei ole nurgad liiga teravad ning põll jääb kenasti ümber seeliku hoidma.
---
Aknanäituse põll on õmmeldud popliinkangast Helena, ülaserv kroogitud valge puuvillase kandi vahele ning põllepaelteks puuvillane poepael. Muster valmis õppejõu ja kolleegi Inna Raua soovil, kes oli valmistanud omale Ruhnu abielunaise rõivad ning vajas komplekti juurde heledapõhjalist pidulikku põlle. Et toona oli mul koopiajoonistamise kogemust veel napilt, mäletan seda, et mustrijoonise tegemisele näis kuluvat hoomamatu ajahulk, mille korvas saadud kogemus. Lisaks tekkis küsimus, kas originaalil olev tuntav trükinihe ühe värvitooni puhul tuleks ära korrigeerida või jätta ka koopiakangale. Tõetruu replika huvides otsustasin asju mitte liialt siluma hakata ning jätta kõik endisaegsed nihked just nii nagu nad on. Olen selle mustriga hiljem ka veidi omatahtsi mänginud - satiinile trükituna said sellest toredad laudlinikud.
Originaalpõllel on ühel küljel säilinud jupike põimitud paela ning teisel küljel suvaline nöörijupp. Tegelikult ei peaks põllepaeltele liialt tähelepanu pöörama, need jäävad korrektsel rõivastumisel nagunii kirivöö alla peitu. Üks Ruhnu rõivaste omapära on kirivöö puudumine, kuid ka sel juhul on põllepaelad peidus vesti all.
Lisaks õpetas Külli, kes kannab 2023. aasta pärandihoidja tiitlit, Ruhnu põlledele omased õmblusnippe: nimelt on neil alanurgad, mõnel juhul ka ülanurgad "tõstetud" ehk kangas pikkusest umbes sentimeetri võrra lühemaks keeratud. Niiviisi ei ole nurgad liiga teravad ning põll jääb kenasti ümber seeliku hoidma.
---
Põlle pikkus on 75 cm, laius allservas 90 cm; värvi kõrgus 1.5 cm ja laius 48 cm.
Pildid:
1. Kangamuster Helena
2. Inna Raud kannab endavalmistatud Ruhnu abielunaise rõivaid koos heleda pidupõllega (foto: erakogu)
3. Originaalpõll Pärnu muuseumi kogus (foto: muis.ee)
*pildid on klikitavad
1. Kangamuster Helena
2. Inna Raud kannab endavalmistatud Ruhnu abielunaise rõivaid koos heleda pidupõllega (foto: erakogu)
3. Originaalpõll Pärnu muuseumi kogus (foto: muis.ee)
*pildid on klikitavad
Vastused puuduvad