Seitsmes: Kirbla
Räbalake, mis jõudis muuseumikogust presidendilossi
Räbalake, mis jõudis muuseumikogust presidendilossi
Suhkur on alati põhjas. Viimaseks jätsin mustri, mida ma ise kutsun Kirbla kribalaks.
Kirblast kogutud kangakatke leidis Heli Kiverik, kes peab Villatee blogi, raamatust “Läänemaa kihelkondade rahvarõivad 19. sajandil ja 20. sajandi alguses”. Endine õpingukaaslane on varemgi mulle toredaid mustreid ette sokutanud või nende asukohti tuvastanud. Näiteks on tema teene see, et Muhu Roos taas trükimustriks sai ning just Heli avastas mustri Emilia, mille olen taastanud erakogust pärit põllevoodri järgi, Muhu põllena Soome Rahvusmuuseumist ning leidis Kirblast pärit liistikumustriga ribakesed ka Hiiumaa tanult. Suurepärane on omada sellist "tekstiilidetektiivist" sõpra!
Kribal ehk Kirblast kogutud trükimuster on nii mõneski mõttes erakordne. Eelkõige sai väljakutseks see, et alles on vaid kangakatke, mis hädavaevu ühe mustrielemendi katab ning mustrikordus tuli endal kokku luuletada. Lisaks joonistasin selle mustrikoopia ainuüksi muis.ee andmebaasis oleva foto põhjal, mis oli piisavalt hea kvaliteediga. Esialgsed värvid said määratud tunde järgi ning leppisin juba eos võimalusega, et need on paigast ära. Foto, ükskõik kui heades tingimustes tehtud, siiski moonutab, lisaks valgus, kanga kulumine jm tegurid. Samas ei näinud ma põhjust ühe mustri pärast, mida nagunii joonistasin “niisama”, Tartusse sõitma hakata. Tellisin väikese trükiproovi ning järgmisel retkel ERMi uurimissaali võisin omaette rahulolevalt mõttes ümiseda, sest uurimissaalis ollakse hea kombe kohaselt üsna vagusi. Või tegelikult - tundsin end sama võidukalt kui maratoni läbinud amatöörjooksja või Eurovisioonile edasipääsenud poplaulja - värvid olid maksimaalselt lähedased originaalile, vaid roosaga olin veidi üle võlli läinud ning ühe lillaka triibu oli fotokunst muutnud kollaseks. Igatahes sai kribalast kangas, päris uhke pealegi.
Olin parasjagu pikemaks ajaks Eestist eemal, kui sain rahvarõivameister Silvi Allimannilt kõne suhteliselt kiireloomulise tellimusega sellele kangale. Loomulikult püüan alati teha mis minu võimuses, et klient saaks mida ta soovib. Kangas sai õigeaegselt üle antud ja ega ma küsinud, milleks seda tarvitatakse. Tunnistan, et tundsin jahmatust ja rõõmsat elevust kui laulupeo rongkäigu ülekannet vaadates nägin tuttavast kangast põlle ja selle väga väärikat kandjat!
- - -
Aknanäituse põll on ei ole väga pikk, kasutasin selle õmblemiseks 75 cm pikkust kangatükki. Eks ole meie hulgas ka lühemaid põllekandjaid või selliseid seelikuid, mille allserva aetud teistvärvi seelikualane ja (kard)paelad põlle alt välja paistma peavad. Põlle pahemale poolele on õmmeldud puuvillakangast toot, mille kinnitamisel kasutasin taas õmblusmasina peitpistefunktsiooni. Ülaserv on volditud kitsa põllekangast värvli vahele, lisaks pikad puuvillased sidumispaelad.
Kirblast kogutud kangakatke leidis Heli Kiverik, kes peab Villatee blogi, raamatust “Läänemaa kihelkondade rahvarõivad 19. sajandil ja 20. sajandi alguses”. Endine õpingukaaslane on varemgi mulle toredaid mustreid ette sokutanud või nende asukohti tuvastanud. Näiteks on tema teene see, et Muhu Roos taas trükimustriks sai ning just Heli avastas mustri Emilia, mille olen taastanud erakogust pärit põllevoodri järgi, Muhu põllena Soome Rahvusmuuseumist ning leidis Kirblast pärit liistikumustriga ribakesed ka Hiiumaa tanult. Suurepärane on omada sellist "tekstiilidetektiivist" sõpra!
Kribal ehk Kirblast kogutud trükimuster on nii mõneski mõttes erakordne. Eelkõige sai väljakutseks see, et alles on vaid kangakatke, mis hädavaevu ühe mustrielemendi katab ning mustrikordus tuli endal kokku luuletada. Lisaks joonistasin selle mustrikoopia ainuüksi muis.ee andmebaasis oleva foto põhjal, mis oli piisavalt hea kvaliteediga. Esialgsed värvid said määratud tunde järgi ning leppisin juba eos võimalusega, et need on paigast ära. Foto, ükskõik kui heades tingimustes tehtud, siiski moonutab, lisaks valgus, kanga kulumine jm tegurid. Samas ei näinud ma põhjust ühe mustri pärast, mida nagunii joonistasin “niisama”, Tartusse sõitma hakata. Tellisin väikese trükiproovi ning järgmisel retkel ERMi uurimissaali võisin omaette rahulolevalt mõttes ümiseda, sest uurimissaalis ollakse hea kombe kohaselt üsna vagusi. Või tegelikult - tundsin end sama võidukalt kui maratoni läbinud amatöörjooksja või Eurovisioonile edasipääsenud poplaulja - värvid olid maksimaalselt lähedased originaalile, vaid roosaga olin veidi üle võlli läinud ning ühe lillaka triibu oli fotokunst muutnud kollaseks. Igatahes sai kribalast kangas, päris uhke pealegi.
Olin parasjagu pikemaks ajaks Eestist eemal, kui sain rahvarõivameister Silvi Allimannilt kõne suhteliselt kiireloomulise tellimusega sellele kangale. Loomulikult püüan alati teha mis minu võimuses, et klient saaks mida ta soovib. Kangas sai õigeaegselt üle antud ja ega ma küsinud, milleks seda tarvitatakse. Tunnistan, et tundsin jahmatust ja rõõmsat elevust kui laulupeo rongkäigu ülekannet vaadates nägin tuttavast kangast põlle ja selle väga väärikat kandjat!
- - -
Aknanäituse põll on ei ole väga pikk, kasutasin selle õmblemiseks 75 cm pikkust kangatükki. Eks ole meie hulgas ka lühemaid põllekandjaid või selliseid seelikuid, mille allserva aetud teistvärvi seelikualane ja (kard)paelad põlle alt välja paistma peavad. Põlle pahemale poolele on õmmeldud puuvillakangast toot, mille kinnitamisel kasutasin taas õmblusmasina peitpistefunktsiooni. Ülaserv on volditud kitsa põllekangast värvli vahele, lisaks pikad puuvillased sidumispaelad.
Põll on õmmeldud puuvillakangast Kirbla. Valmis põlle pikkus 73 cm, laius allservas 84 cm, värvli kõrgus 1 cm, laius värvlis 36 cm.
Vastused puuduvad