27. aprill 2026
Seelikud
Kui sain ettepaneku kujundada aprillikuu aken, hakkas mu kujutlustes tööle pilt sõbralikest lihavõttenõidadest, lehvivatest seelikutest ja lillelisest luuast. Seelikukangasteks valisin lemmikuid SINI sarjast, mustritest, mille koopiajoonised on Eesti Rahva Muuseumi trükipakkude põhjal loonud Riina Tomberg.
Volditud hõlmikseelikute idee oli vaikselt kujunemas juba ammu, olen paar seelikut endale "reklaamrõivaks" õmmelnud. Mudel iseenesest on lihtne ning kes seda enam tuvastab, kas algne impulss on nopitud Kadrina laiadest ja kaharatest põlledest, Rootsi kõrge värvliga põlledest, Korea rahvuslikust heorichima'st, Hiina qixiong qun'ist või veel millestki muust - laia värvli külge on volditud lopsakas kangatükk, mis reguleeritakse vöökohal parajaks sidumispaelte abil. Tulemuseks on kergest puuvillakangast seelik, mille vööümbermõõt kohaneb kandjaga, mitte vastupidi, ning annab leebelt andeks sellegi, kui suvisel aiapeol ühe asemel kolm koogitükki sööd.
Õmmeldud on seelikud nii, et kangast kuluks võimalikult optimaalselt - tootmisjäägiks jäi vaid mõnesentimeetrine ultusäär. Kuna kangast trükitakse täpselt nii palju, kui miniseeria jaoks vaja, ei teki ka ületootmist. See on Hylda põhimõte niikuinii, toota ainult need kangameetrid, millele reaalselt nõudlust.
Butafooria kiirkursus
Seekord oli sirgetest õmblustest ja täpsetest voltidest põnevuspakkuvam hoopis muu butafooria. Üheks kujunduselemendiks valisin luua, universaalse ja sümboolse töövahendi. Kaseokstest luudadega on meil kaubanduses paraku kehvasti, ilmselt pakuvad lehepuhurid ebavõrdset konkurentsi. Ehituspoes oli valida vaid mõne kõveraks kuivanud nässaka vahel. Luuavalmistamise kunsti õppimiseks aega ei olnud, nii tuli nässakatest parim parketikõlbulikuks kohendada ja ehtida õitsvate kunstkirsipuuokstega.
Kuuldavasti on see luud pälvinud kohati rohkemgi tähelepanu kui seelikud.
Seelikute riidepuuga aknale riputamine oleks olnud igav lahendus, nende mannekeenidele sättimine vajanuks aga pluuse, mille õmblemist mul praegu veel plaanis ei olnud. Sestap oli vaja vähemalt krinoliine, mille tarbeks kasutasin järgmisest ehituspoest hangitud materjali, niinimetatud kanavõrku ehk kuumtsingitud kuusnurksest aiavõrku. Tänuväärne, odav ja kaalult kerge materjal, millest lihtsate võtetega kiiresti karkasse vormida saab!
Stseen, kus sõidan trammis sinistesse IKEA kottidesse topitud traadist rümpade ja õitsva luuaga, kuulub ilmselt performance’i valdkonda. Aga elu ei pea liiga tõsine olema ja ka käsitöölistel on õigus vahel veidral moel tähelepanu tõmmata.
Improviseeritud fotosessioon
Olen korduvalt tõdenud, et mul on vähe tootefotosid ja veel vähem häid tootefotosid. Üksi tegutsedes tuleb valida, kuhu oma piiratud ressursse suunata. Tavaliselt läheb energia toodete valmistamisele, mitte nende pildistamisele ja kui leiadki mahti ülesvõtteid teha, ei ole enam esemeid, mida pildile püüda...
Ja kuigi mul ei ole ambitsioonikat plaani etnomoega Vogue'i esikaanele lennata
- kasvõi seetõttu, et Hylda tagasihoidlik reklaamieelarve ei kataks isegi E keskmist kriipsu või O-sisest õhku - ega osta pääsu NY moelavadele, õnnestus heade kaaslaste abil ja käepäraste vahenditega korraldada
improviseeritud fotosessioon.
Tuulisel märtsilõpu päeval, kui vanalinnas kevadet otsimas käisime, oli kaamera taga parimaid kaadreid tabamas Kristi Jõeste ja suurepäraseid supermodelli poose võtmas Liis Burk. Aitäh teile meeleoluka poolteisttunni ja märtsituulte ennastsalgava trotsimise eest! Nagu vahel juhub, said kaadritagused kaadrid lõbusamad kui need, mis lõpuks tootepiltidena kasutusse lähevad.
* * *
Sinikirja seelikuid on praeguseks õmmeldud tosin, mõned valmivad aprilli viimase nädala jooksul veel lisaks. Iga mustrikombinatsiooni on kõige rohkem kolm, mõnda kaks, mõni ka täiesti üksik ja minu rõõmuks on mitmed neist juba kaubaks läinud. Kui õitsev luud volbriööl vitriinaknalt minema lendab, astub vaateaknalt maha seelikute trio ja jääb poodi uusi omanikke ootama.
